Teadvustame, et kehaline aktiivsus on oluline ja peab olema osa meie igapäevaelust. Paraku siiski on suurem enamus rahvastikust ebapiisavalt aktiivne. Mis on siis see, mis teeb liigutamise, olgu selleks teadlik regulaarne treening või lihtsalt suurema aktiivsusega tegevuste kaasamine igapäevaellu, niivõrd oluliseks ja paneb meid selle vältimisel lausa eluohtlikku seisukorda?
1. Kasutegur skeleti-lihassüsteemile
Luu- ja lihaskonna vaevused, peamiselt alaseljavalu, on aastaid olnud juhtiv töölt
puudumise põhjus ning peamine meditsiinilist abi vajav probleem (Chenot et al, 2017). Põhjuseid skeleti-lihassüsteemi probleemidele võib olla mitmeid, nii füsioloogilisi kui psühholoogilisi. Peamine füsioloogiline probleemiallikas skeleti-lihassüsteemi kaebuste korral baseerub lihtsale valemile – koormus erinevatele kudedele on suurem, kui meie keha kanda jõuab. Olgu selleks koormuseks füüsiliselt raske töö, igapäevatoimingutes raskuste teisaldamine, aga ka lihtsalt pidev istumine ja erinevad sundasendid. Tihtilugu on just antud koormus elukorralduste tõttu üsnagi muutmatu tegur, kuid tegur, mis on väga edukalt muudetav, on meie enda keha, mille saame muuta koormustele vastuvõtlikumaks, tugevamaks ning kandvamaks.
Suurendades optimaalselt progresseerudes füüsilist aktiivsust, jõuame olukorda, kus varasemalt probleeme tekitanud koormus enam tervisekaebusi esile ei kutsu. Tehes teadlikult liikumispause sundasendite ajalise kestvuse vähendamiseks, parandame verevarustust ja väldime seeläbi toitainete ja hapniku vaeguses olnud kudede valulikuks muutumist. Osaledes regulaarselt jõutreeningutes lihasjõu suurendamise eesmärgil, vähendame tõenäosust, et raskemate esemete tõstmisega võiks kaasneda ulatuslikud skeleti-lihassüsteemi probleemid. Suurendades kõndimise osakaalu meie igapäevaelus, vähendame ülekaalu tekkimise riski.
2. Haiguste ennetamine
Füüsiline inaktiivsus on üks juhtivaid riskitegureid põhjustamaks suremust mittenakkushaigustesse. Piisava kehalise aktiivsusega saame langetada suremuse riski lausa 20-30% võrra!
Olles regulaarselt füüsiliselt aktiivne, vähendame riski antud haiguslike seisundite kujunemiseks:
Hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi
Südame koronaarhaigused
Insult
Erinevat tüüpi vähktõved
Diabeet
Depressioon
Oteoporoos ehk luuhõrenemine
(WHO, 2022)
3. Kasutegur vaimsele tervisele
Palju on uuritud seost vaimse tervise ning füüsilise aktiivsuse vahel. Peamine uuringute tulemus on järgmine: kehalise aktiivsusega saame esile kutsuda mitmeid füsioloogilisi muutusi, mille tulemusel suudame parandada oma meeleolu, tõsta enesekindlust, madaldada stressitaset ning ärevust (Mikkelsen et al, 2017). Ka depressiooni tekkimine ja süvenemine on ennetatav läbi regulaarse kehalise aktiivsuse (Mikkelsen et al, 2017).
Positiivsed muutused meie vaimses tervises treeningu järgselt leiavad aset tänu mitmetele erinevatele protsessidele meie kehas. Alustades lihtsamatest, suudab kehaline aktiivsus või sportimine viia tähelepanu negatiivsetest mõtetest eemale ning treeningul saavutatud eesmärgid või eneseületus on stiimuliks enesehinnangu tõusmisel. Füsioloogilise poole pealt on peamine protsess kehalisele aktiivsusele järgnevalt endorfiinide (hormoonid, mis pärsivad valu aistingu edastamist närvikiududes) taseme tõus, mis suurendab eufooria ja rahulolu tunnet (Mikkelsen et al, 2017).
On leitud, et vaid 20-40 minutit aeroobset treeningut (madala südamelöögisagedusega treening, näiteks kõndimine, sörkimine) suudab leevendada ärevust ja parandada tuju mitmeteks tundideks (Paluska et al, 2000). Läbi kehalise aktiivsuse suudame parandada oma vaimset heaolu samavõrd kui suudaksime seda teha läbi psühhoteraapia (Mikkelsen et al, 2017). Seega otsides tuge oma vaimsele tervisele, ei ole ainuke variant medikamentoosne ravi ja psühholoogiline nõustamine, võimalik on ka alternatiivne ja tõhus lähenemine läbi kehalise aktiivsuse tõstmise.
4. Kasutegur noore inimese arengule
Füüsiline aktiivsus võiks olla möödapääsmatu osa noore inimese elus.
Läbi füüsilise aktiivsuse kindlustame noore ja areneva organismi toimiva kardiometaboolse süsteemi, tagame adekvaatse luude tiheduse, suurendame tõenäosust headele kognitiivsetele võimetele ja vaimsele tervisele ning väldime ülekaalulisust (WHO, 2022).
Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization) on seadnud minimaalseks liikumisnormiks 150 minutit mõõduka aktiivsusega füüsilist koormust nädalas. On aga teada, et rohkem kui 80% inimestest ei täida iganädalaselt liikumisnorme, st nende füüsiline aktiivsus on ebapiisav (WHO, 2022). Positiivseid efekte meie organismile, mille saavutame regulaarse kehalise aktiivsusega, on aga niivõrd palju ning niivõrd olulistes aspektides, et on möödapääsmatu end sellega mitte siduda.
Tuleks mõelda, kas Sinu kehalise aktiivsuse osakaal igapäevaelus on piisav ning kui ei, siis mis põhjustel see puudulikuks jääb. Vaevab sind mõni probleemne piirkond/vigastus? On segadus, kust võiksid alustada? Pole leidnud motivatsiooni või endale sobivat viisi liikumiseks? Vähem on alati parem kui mitte midagi!
Tee algust juba täna ning kui vajad sel teekonnal tuge, on FYSIOwell stuudio valmis Sind suurima heameelega aitama! Liikumisaktiivsuse suurendamiseks sobivad ideaalselt meie rühmatreeningud ning individuaalsed füsioterapeudi vastuvõtud.
Kasutatud kirjandus:
1. Chenot, Jean-François, et al. “Non-Specific Low Back Pain.” Deutsches Arzteblatt International, vol. 114, no. 51–52, Dec. 2017, pp. 883–90, https://doi.org/10.3238/arztebl.2017.0883.
2. Mikkelsen, Kathleen, et al. “Exercise and Mental Health.” Maturitas, vol. 106, Dec. 2017, pp. 48–56, https://doi.org/10.1016/j.maturitas.2017.09.003.
3. Paluska, Scott A., and Thomas L. Schwenk. “Physical Activity and Mental Health.” Sports Medicine, vol. 29, no. 3, Mar. 2000, pp. 167–80, https://doi.org/10.2165/00007256-200029030-00003.
4. Physical Activity. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/physical-activity. 2022.